Santiago de Chile

Within a project Circus Scream with 8 partners all over world I have now a great opportunity to see other circuses and learn to know how they make it work. The project is being run by Everything is Possible in UK and Raphael, who is taking care of the visibility of the whole project has given exact instructions for how to become visible. Hence my little piece of text.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Purustamiseks pole palju vaja

Hiljuti juhtus minuga selline õnnetus, et pärast 2-nädalast pausi autojuhtimises panin kogemata sisse vale kütust. Tanklas oli püstolite disain muutunud ja ma küll mõtisklesin püstol käes selle üle, kuid tegin vale otsuse. See selleks. Heade inimeste abiga ja minimaalsete kahjudega sai auto korda.

Aga mis siis juhtus! Tavajuhul ju ei mõtle selle peale. 3 päeva jooksul on minu üle selle pärast irvitatud lihtsalt liiga palju. Kogu 45-aastaga üles ehitatud usalduslikkus on põrmustatud. Muidugi võib öelda, et ise olen süüdi. Uudis levis sõprade hapukurgihooajale hädavajaliku meelahutuskilluna hetkega. Parimad sõbrad helistasid mulle, et mind rõõmsameelselt natuke mõnitada. Pidevalt küsitakse, et kas ma ikka tean, mis kütust ma pean võtma. Mu väga tore tuttav ei suuda oma paanikat varjata, kui ma tema autoga sõitma lähen. Tegemist on inimestega, keda ma olen väga usaldanud ja kes on tegelikult head ja armastusväärsed. Päriselt ka. Aga võib-olla on suhe nöökimiseks  piisavalt lähedane … mis on isegi täitsa tore mõte.

Huvitav on mõista kui vähe on ikkagi vaja, natuke kohutav ka. Olen nüüd jällegi targem. Võtan kindlasti arvesse, et kui  sõber eksib ei pruugi ta seepärast olla dementne jobu. On ehk asju mida ei peaks aina nina alla hõõruma. Ja kui sa oledki julgenud eksida, siis tagasiteed enam pole – tuleb arvestada sellega, et oled maha kriipsutatud tarkade ja ilusate hulgast. Elu pakub ikkagi kõige imelisemaid õppetunde 🙂

Püüame mitte eksida. Oma tohutus hoolikuses teeme aga lõpuks ikkagi vea. Sel hetkel unustatakse meie head teod ja tublidus. Minimalistlikud nüansid on minu elus saavutanud liiga suure tähtsuse. Liiga lihtne on sattuda tublide hulgast luuserite sekka. Aga mis saab püsiväärtustest?

Sa oled ise loll kui ennast sodiks töötad. Keegi meievanune sai möödunud nädalal ületöötamisega seotult insuldi. Nüüd ta õpib lugema, õudne mõelda, aga hea on, et õpib. Me teeme järjest rohkem järjest ökonoomsemalt, aga mingil põhjusel ei pöördu viimane meie kasuks vaid kahjuks. Kõlab trafaretse näpuviibutusena, kuid nii see on -perega koos veedetud aja asemel panustame veel rohkem töötamisse, sest veelgi rohkem on vaja ennast kolleegidele tõestada või oma firmat elule puhuda. Elu eest pingutades, et oleks vähem pingeid, tekib liiga palju pingeid.

Tegelikult on hullupööra vedanud, et tanklas ei saabunud insult vaid lihtne eksimus. Lähen ära metsa. Põrgusse kõik.

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Lõvilõuad

Saabumisel lennujaama tõi üks lapsevanem mulle lõvilõugasid, või lõvisuid, nagu Virumaal öeldakse. Ilusad väikesed roosad lillekesed. Palju rõõmu väikesest asjast.

 

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

London?

See sõber, kes ütles, et tema tahaks selle kohta blogist lugeda siis veel ei teadnud, et lisaks silmatorkavatele etendustele Roundhouses ja Rose Theatre`s saame  me kogeda ka tänavatsirkust kogu selle karmis isikupäras ning seikluslikku võimalust ööbida Heathrow lennujaama põrandal.

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Uus tsirkus. Memo.

Uus tsirkus või kaasaegne tsirkus või tsirkusekunst – need on sünonüümid, selgitavad prantsuse asjatundjad.

Uus tsirkus hakkas arenema juba 60ndate lõpul (Prantsusmaal), kui tsirkuseartistid tahtsid olla vabad. 40 aastat ei ole palju kuid on siiski piisavalt, et tõestada ühe kunstivormi elujõulisust ja arenguvõimelisust.

Eristatakse kolme: 1. Klassikaline – klounid ahvidega, programm üksiknumbritest (Viikna tsirkus). 2. Neo-klassikaline – loomad välja, esteetilisus, läbivat stiili kandvad etteasted (Cirque de Soleil). 3. Kaasaegne – loo jutustamine, olulisus, sõnumi kandmine, segatud teiste kunstivormidega (Cirque Plume, cirque Eloize, Circus Cirkör)

Kaasaegne tsirkus on kindlasti rahvusvaheline kunstivorm, mitte rahvuslik. Ta muutub ajas, olemata 10 aasta pärast see, mis ta oli 10 aasta eest. Kaasaegsele tsirkusele on omane innovaatilisus nii sisus kui vormis. Etendused sünnivad partnerluses muusiku, koreograafi, miimi või näitlejaga. Võib näha väga põnevaid tehnilisi lahendusi aparaatide näol, mis ilmselt konkureeriksid leiutajateküla võistlusel. Etenduse loojaks, lavastajaks on tihti laval olev artist või artistide grupp. Miks on see nii? Sellepärast, et etendus sünnib läbi artisti/de isiksuse, kelle eneseväljenduseks ja loominguks ongi etendus.

Arutelud teemal, et millist etendust võib kutsuda tsirkuseetenduseks päädivad minu jaoks asjaoluga, et mida rohkem (kaasaegset) tsirkust, seda parem. Ülejäänu on vaataja otsustada.

Une Loup Pour l`Homme kompanii etendus Face Nord – seda peab nägema. 4 meest sinisel maadlusplatsil rakendavad oma füüsiseid täiel määral kontaktimprovisatsioonilises akrobaatikas. Kontseptuaalne, räpane, puhas, võimekas. Intiimne etendus loob illusiooni, millest vaataja ei soovi kuidagi etenduse lõppedes loobuda. Heameelega oleks artisti kallistanud, tegelikult.

Kuhu tsirkus läheb? Arvatakse, et tagasi oma juurte juurde. Ilmselt ei pea kartma, et hakkame taas vaatama trikitähtsaid etteasteid. Aga oma osa meisterlikkuses saab ikka olema täidetud. Sest oma ürgselt olemuselt on tsirkus ikka edasi tsirkus, circus is circus.

Uus tsirkus Eestis … 2 noortetsirkust, kellest vähemalt üks on tulihingeline uue tsirkuse kunstivormi austaja.

Positiivne – traditsiooniline (klassikaline) tsirkus ei ole domineeriv, ei ole osa eesti kultuurist. Negatiivne – inimesed siiski soovivad näha karusid tantsimas. Positiivne – Soleil  esimene esitus Tallinnas dets 2011. Publikule meeldis Soleil, oldi valmis ohverdama suur osa oma kuupalgast, et Soleil-imet vaadata. Selgub, et tsirkus ilma kostümeeritud karudeta ei olegi nii igav. Negatiivne – meie laiem publik ei oota uue tsirkuse etendusi. Tsirkuseetendus on aga kalleim kunstivorm ja seega ei ole paraku lihtne tuua seda vaatamiseks kunstiarmastajatele. Positiivne – Eestis on võimekus produtseerida uue tsirkuse etendusi. Negatiivne – oma artiste väga-väga vähe.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Cirque de Soleil

Aitäh ja pagan võtaks, Soleil

Cirque de Soleil esindaja võttis väikeste Eesti noortetsirkustega ühendust ja andsid meile kutsed. Põhimõttelislt on võimalik saada töötubasid, lihtsalt seekord oli ajagraafik juba määratletud. Soleil tegeleb 15-s riigis sotsiaalse tsirkuse projektidega. See on väga-väga imeline, vastutustundlik käitumine kunstivormi ja vaataja arendamiseks. Loomulikult ka kasulik tegevus.

Aitäh tahaks öelda Rebase kompaniile etenduse toomise eest.  Minu tänu on aateline, kuid ma mõistan, et  BDG  äriplaan on puhtalt majanduslik. Siiski, vahet pole. Suur hulk inimesi, kodanikke eri rahvustest said teada, et loomadevaba tsirkus võib mõjuda esteetiliselt kaunilt ja olla põnev. Pealegi on karu võimalik vaadata sealsamas Saku Suurhallist üle tee Loomaaias (meie loomaaed läheb järjest ilusamaks, nii tore!).

Aga minu jaoks jõudis see etendus kohale liiga-liiga hilja. Vaatasin esimest korda Soleil etendust Allegria Manhattanil New Yorkis, 90ndate alguses. Läksime sõbraga telgi juurde ja mõtlesime siiralt, et ostame piletid … Muidugi olid piletid ammuilma väja müüdud. Pole midagi, mõtlesin ning mõtisklesin veidrate piltide üle, mis fuajeetelki üles pandud. Imelik tsirkus see siin, veidrad fotod – kas see on ikka üldse äge? Palju kunsti ja vähe trikke piltidel… mõtisklesin. Etendus algas ja meie seisime telgi ees nukrad näod ees. Keegi pakkus pileteid 85 dollarit tükk. Olime võtnud kaasa endaarvates piisavalt sularaha, 80 dollarit, etenduse jaoks. Piletimüüja leidis lõpuks, et parem pool muna kui tühi koor. Saime 2 piletit ühe hinnaga. Ja istusin õige pea ühe masti taga venelasest tehniku kõrval. Etendus algas minu jaoks ja…. järgmisel hetkel leidsin ennast taas samas kohas mõistes, et olen siiski New Yorkis ja pean minema, kuna selle maailmaga, kus ma 2h olin olnud, edasi reisida ei saa. See on olnud kahtlemata täiuslikuim elamus etendusest, ilmselt nii peabki olema (on probleeme, kui vahid etenduste ajal lava taha ja mõtled tehnikate peale ja kõikide linkide peale, mis mõne artistiga meenuvad). Just, hea on vaadata puhta lehena, kuid see etendus selles intiimses telgis oligi kahtlemata võimas, omas ajas väga silmapaistev (aga võib-olla, et see oli minu aeg) ja ilus-kaunis-esteetiline. Sain aru, mis pildid need seal seintel olid. Sest ajast alates arvasin, et Soleil ongi maailmanaba. Sestminu maailmapilt ja unistus tsirkusest oli muutunud nende kahe tunni jooksul. Hetkel on naljakas isegi mõelda, et Nõuka ajal, kui me tsirkust tegime, siis peeti minu neoklassikalisi etteasteid väga innovaatilisteks, isegi Moskvas, festivalil. Mõni aasta hiljem töötasime Renee Nõmmikuga ühe uue etteaste kallal, mis palju aastaid vaimustas vaatajaid, olles kaunis ja meisterlik, Eesti mõõdu järgi.

Etendust vaadates tahaksi tõepoolest unustada kõik muu.Aga see pole nii lihtne. Ikka oled oma kogemuste küüsis ega lase end korralikult kaasa vedada. Ja eks nii juhtus ka nüüd Saltimbancoga.

Ma olin vaadanud hiljuti etendusi Delirium ja Totem. Mõlemad vedasi täiega alt. Delirium oli liiga suur – nagu oleks tennisevõistlusel. Kõik oli üles ehitatud videole ja muusikale. Mitte tsirkusele. Projektsiooni nägemiseks pidin kogu aeg pead pöörama. Ja tegelikult ma istusin eestlase palgale vastavas kauges reas. Artist oli 5cm pikkune. Isegi kuigi mul on kotkaste vaatamise binokkel, oli see mõttetu üritus. Mulle jääb sellest küll väheks, kui Soleil etendusel mees laulab poplaulu ja taustaks on video ning 5-cm-ne artist.

Totem on aga lihtsalt üks gala maailmaparimate tsirkuseartistide festivalilt. Kogu lugupidamine siiski artistidele, I appreciate. Jah, see on üsna tugev tunne, ikka tahaks trikki ka. Ilma trikkideta tsirkus vist mõjub pigem tantsurahvale. Tsirkuseinimesed ütlevad kahtluse korral ikka nii – ei tea, kas nad on tsirkuseartistid .. või millise taustaga? … See pole muidugi tähtis … aga ma lihtsalt mõtlesin …. ega tehnikaid eriti ei olnud näha … aga muidu hea etendus 🙂 Sellised on tsirkuseinimesed.

Olen nii rõõmus, et Soleil toodi Tallinnasse, väga tubli tegu. Aga kui kahju on sellest, et minu jaoks liiga hilja. Mina olen küll vahepeal kasvanud. Vaadata lõputut venitatud etendust, mis on igavalt üles ehitatud, õudne kommerts! Ja isegi kui me nägime nii kauneid tehnikaid, tekib taas seesama küsimus – miks sa ikka oled veel seal, kus 30 aastat tagasi? Kas kunstivormide progress läheb sinust siis mööda. Muidugi ei lähe, kuid vaata, kui hästi müüdav on selline tsirkus. Rehabilitatsiooniks piisaks sellest, kui nad produtktseeriksid kaasaegse tsirkuse etenduse kunstiarmastajatele. Sest tegelikult Soleil on suur organistasioon, kellel on anda.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Mis on õpetaja tasu?

11 aastat oleme Eero ja paljude teiste treeneritega rüganud
ja oleme selle üle rõõmsad. Aga kui tihti mina olen pidanud kahtlema, otsima
ise tagasisidet, tavaliselt välismaalt, tundma end nii ebakindlana…

Kui sa oled õpetaja, siis ikka ju sellepärast, et meeldib.
Otsid justkui midagi, iga päev püüad teha nii, et oleks õige ja
veelgi õigem. Aga kas on siis või? Pole õrna aimu, kust seda teada saada.

Alati on tore, kui öeldakse välja, et meeldib, või mis ei
meeldinud. Konstruktiivne tagasiside annab meie ala nii vähestele entusiastidele
nii palju teavet. Ma ootan seda ja samas justkui ei oota ka. Ma hindan seda,
aga mul on nii raske uskuma jääda. Ma vajan seda, et homme jälle tundi anda,
või etendus lavastada. Aga ma ikkagi päriselt, lõpuni ei usu. Miks on see nii?

Ma ootan justkui, et mulle ütleks keegi, maailma tsirkuse
kunn näiteks, et Folies on kõik tasakaalus ja õige. Ma mõtlesin, et ma usuksin siis
seda kunni, ehk. Ma ootan, et mu õpilased ütleksid nii. Aga nende jaoks on ju
loomulik, et on hästi.

Ma olen saanud selle tänu ja kinnituse, et on õige, kõige
ootamatumal moel. Keegi pole mulle sõnu öelnud – see ongi ääretult kummaline.
See teadmine lihtsalt jõudis minuni kogemusega, mille andis meie vanim grupp
oma etendusega. Nad tegid oma asja nii nagu vähegi suutsid. Ja see etendus
läks südamesse, päriselt.

Tegelikult me ju ise ainult teame, mis on õige
või mis vale. Ehk ma olen nüüd valmis ka ise uskuma. Võib-olla minus alles ja
peidus olev artist oleks tahtnud seda tunnustust saada mõnel traditsioonilisel
moel. Aga minu sees elav õpetaja aitas mul märgata, et Käputäis
olemisi ongi minu tasu ja tänu ka. Ja ma olen sellele õpetajale nii tänulik.

Posted in Uncategorized | Leave a comment