Uus tsirkus. Memo.

Uus tsirkus või kaasaegne tsirkus või tsirkusekunst – need on sünonüümid, selgitavad prantsuse asjatundjad.

Uus tsirkus hakkas arenema juba 60ndate lõpul (Prantsusmaal), kui tsirkuseartistid tahtsid olla vabad. 40 aastat ei ole palju kuid on siiski piisavalt, et tõestada ühe kunstivormi elujõulisust ja arenguvõimelisust.

Eristatakse kolme: 1. Klassikaline – klounid ahvidega, programm üksiknumbritest (Viikna tsirkus). 2. Neo-klassikaline – loomad välja, esteetilisus, läbivat stiili kandvad etteasted (Cirque de Soleil). 3. Kaasaegne – loo jutustamine, olulisus, sõnumi kandmine, segatud teiste kunstivormidega (Cirque Plume, cirque Eloize, Circus Cirkör)

Kaasaegne tsirkus on kindlasti rahvusvaheline kunstivorm, mitte rahvuslik. Ta muutub ajas, olemata 10 aasta pärast see, mis ta oli 10 aasta eest. Kaasaegsele tsirkusele on omane innovaatilisus nii sisus kui vormis. Etendused sünnivad partnerluses muusiku, koreograafi, miimi või näitlejaga. Võib näha väga põnevaid tehnilisi lahendusi aparaatide näol, mis ilmselt konkureeriksid leiutajateküla võistlusel. Etenduse loojaks, lavastajaks on tihti laval olev artist või artistide grupp. Miks on see nii? Sellepärast, et etendus sünnib läbi artisti/de isiksuse, kelle eneseväljenduseks ja loominguks ongi etendus.

Arutelud teemal, et millist etendust võib kutsuda tsirkuseetenduseks päädivad minu jaoks asjaoluga, et mida rohkem (kaasaegset) tsirkust, seda parem. Ülejäänu on vaataja otsustada.

Une Loup Pour l`Homme kompanii etendus Face Nord – seda peab nägema. 4 meest sinisel maadlusplatsil rakendavad oma füüsiseid täiel määral kontaktimprovisatsioonilises akrobaatikas. Kontseptuaalne, räpane, puhas, võimekas. Intiimne etendus loob illusiooni, millest vaataja ei soovi kuidagi etenduse lõppedes loobuda. Heameelega oleks artisti kallistanud, tegelikult.

Kuhu tsirkus läheb? Arvatakse, et tagasi oma juurte juurde. Ilmselt ei pea kartma, et hakkame taas vaatama trikitähtsaid etteasteid. Aga oma osa meisterlikkuses saab ikka olema täidetud. Sest oma ürgselt olemuselt on tsirkus ikka edasi tsirkus, circus is circus.

Uus tsirkus Eestis … 2 noortetsirkust, kellest vähemalt üks on tulihingeline uue tsirkuse kunstivormi austaja.

Positiivne – traditsiooniline (klassikaline) tsirkus ei ole domineeriv, ei ole osa eesti kultuurist. Negatiivne – inimesed siiski soovivad näha karusid tantsimas. Positiivne – Soleil  esimene esitus Tallinnas dets 2011. Publikule meeldis Soleil, oldi valmis ohverdama suur osa oma kuupalgast, et Soleil-imet vaadata. Selgub, et tsirkus ilma kostümeeritud karudeta ei olegi nii igav. Negatiivne – meie laiem publik ei oota uue tsirkuse etendusi. Tsirkuseetendus on aga kalleim kunstivorm ja seega ei ole paraku lihtne tuua seda vaatamiseks kunstiarmastajatele. Positiivne – Eestis on võimekus produtseerida uue tsirkuse etendusi. Negatiivne – oma artiste väga-väga vähe.

Cirque de Soleil

Aitäh ja pagan võtaks, Soleil

Cirque de Soleil esindaja võttis väikeste Eesti noortetsirkustega ühendust ja andsid meile kutsed. Põhimõttelislt on võimalik saada töötubasid, lihtsalt seekord oli ajagraafik juba määratletud. Soleil tegeleb 15-s riigis sotsiaalse tsirkuse projektidega. See on väga-väga imeline, vastutustundlik käitumine kunstivormi ja vaataja arendamiseks. Loomulikult ka kasulik tegevus.

Aitäh tahaks öelda Rebase kompaniile etenduse toomise eest.  Minu tänu on aateline, kuid ma mõistan, et  BDG  äriplaan on puhtalt majanduslik. Siiski, vahet pole. Suur hulk inimesi, kodanikke eri rahvustest said teada, et loomadevaba tsirkus võib mõjuda esteetiliselt kaunilt ja olla põnev. Pealegi on karu võimalik vaadata sealsamas Saku Suurhallist üle tee Loomaaias (meie loomaaed läheb järjest ilusamaks, nii tore!).

Aga minu jaoks jõudis see etendus kohale liiga-liiga hilja. Vaatasin esimest korda Soleil etendust Allegria Manhattanil New Yorkis, 90ndate alguses. Läksime sõbraga telgi juurde ja mõtlesime siiralt, et ostame piletid … Muidugi olid piletid ammuilma väja müüdud. Pole midagi, mõtlesin ning mõtisklesin veidrate piltide üle, mis fuajeetelki üles pandud. Imelik tsirkus see siin, veidrad fotod – kas see on ikka üldse äge? Palju kunsti ja vähe trikke piltidel… mõtisklesin. Etendus algas ja meie seisime telgi ees nukrad näod ees. Keegi pakkus pileteid 85 dollarit tükk. Olime võtnud kaasa endaarvates piisavalt sularaha, 80 dollarit, etenduse jaoks. Piletimüüja leidis lõpuks, et parem pool muna kui tühi koor. Saime 2 piletit ühe hinnaga. Ja istusin õige pea ühe masti taga venelasest tehniku kõrval. Etendus algas minu jaoks ja…. järgmisel hetkel leidsin ennast taas samas kohas mõistes, et olen siiski New Yorkis ja pean minema, kuna selle maailmaga, kus ma 2h olin olnud, edasi reisida ei saa. See on olnud kahtlemata täiuslikuim elamus etendusest, ilmselt nii peabki olema (on probleeme, kui vahid etenduste ajal lava taha ja mõtled tehnikate peale ja kõikide linkide peale, mis mõne artistiga meenuvad). Just, hea on vaadata puhta lehena, kuid see etendus selles intiimses telgis oligi kahtlemata võimas, omas ajas väga silmapaistev (aga võib-olla, et see oli minu aeg) ja ilus-kaunis-esteetiline. Sain aru, mis pildid need seal seintel olid. Sest ajast alates arvasin, et Soleil ongi maailmanaba. Sestminu maailmapilt ja unistus tsirkusest oli muutunud nende kahe tunni jooksul. Hetkel on naljakas isegi mõelda, et Nõuka ajal, kui me tsirkust tegime, siis peeti minu neoklassikalisi etteasteid väga innovaatilisteks, isegi Moskvas, festivalil. Mõni aasta hiljem töötasime Renee Nõmmikuga ühe uue etteaste kallal, mis palju aastaid vaimustas vaatajaid, olles kaunis ja meisterlik, Eesti mõõdu järgi.

Etendust vaadates tahaksi tõepoolest unustada kõik muu.Aga see pole nii lihtne. Ikka oled oma kogemuste küüsis ega lase end korralikult kaasa vedada. Ja eks nii juhtus ka nüüd Saltimbancoga.

Ma olin vaadanud hiljuti etendusi Delirium ja Totem. Mõlemad vedasi täiega alt. Delirium oli liiga suur – nagu oleks tennisevõistlusel. Kõik oli üles ehitatud videole ja muusikale. Mitte tsirkusele. Projektsiooni nägemiseks pidin kogu aeg pead pöörama. Ja tegelikult ma istusin eestlase palgale vastavas kauges reas. Artist oli 5cm pikkune. Isegi kuigi mul on kotkaste vaatamise binokkel, oli see mõttetu üritus. Mulle jääb sellest küll väheks, kui Soleil etendusel mees laulab poplaulu ja taustaks on video ning 5-cm-ne artist.

Totem on aga lihtsalt üks gala maailmaparimate tsirkuseartistide festivalilt. Kogu lugupidamine siiski artistidele, I appreciate. Jah, see on üsna tugev tunne, ikka tahaks trikki ka. Ilma trikkideta tsirkus vist mõjub pigem tantsurahvale. Tsirkuseinimesed ütlevad kahtluse korral ikka nii – ei tea, kas nad on tsirkuseartistid .. või millise taustaga? … See pole muidugi tähtis … aga ma lihtsalt mõtlesin …. ega tehnikaid eriti ei olnud näha … aga muidu hea etendus Sellised on tsirkuseinimesed.

Olen nii rõõmus, et Soleil toodi Tallinnasse, väga tubli tegu. Aga kui kahju on sellest, et minu jaoks liiga hilja. Mina olen küll vahepeal kasvanud. Vaadata lõputut venitatud etendust, mis on igavalt üles ehitatud, õudne kommerts! Ja isegi kui me nägime nii kauneid tehnikaid, tekib taas seesama küsimus – miks sa ikka oled veel seal, kus 30 aastat tagasi? Kas kunstivormide progress läheb sinust siis mööda. Muidugi ei lähe, kuid vaata, kui hästi müüdav on selline tsirkus. Rehabilitatsiooniks piisaks sellest, kui nad produtktseeriksid kaasaegse tsirkuse etenduse kunstiarmastajatele. Sest tegelikult Soleil on suur organistasioon, kellel on anda.

Mis on õpetaja tasu?

11 aastat oleme Eero ja paljude teiste treeneritega rüganud
ja oleme selle üle rõõmsad. Aga kui tihti mina olen pidanud kahtlema, otsima
ise tagasisidet, tavaliselt välismaalt, tundma end nii ebakindlana…

Kui sa oled õpetaja, siis ikka ju sellepärast, et meeldib.
Otsid justkui midagi, iga päev püüad teha nii, et oleks õige ja
veelgi õigem. Aga kas on siis või? Pole õrna aimu, kust seda teada saada.

Alati on tore, kui öeldakse välja, et meeldib, või mis ei
meeldinud. Konstruktiivne tagasiside annab meie ala nii vähestele entusiastidele
nii palju teavet. Ma ootan seda ja samas justkui ei oota ka. Ma hindan seda,
aga mul on nii raske uskuma jääda. Ma vajan seda, et homme jälle tundi anda,
või etendus lavastada. Aga ma ikkagi päriselt, lõpuni ei usu. Miks on see nii?

Ma ootan justkui, et mulle ütleks keegi, maailma tsirkuse
kunn näiteks, et Folies on kõik tasakaalus ja õige. Ma mõtlesin, et ma usuksin siis
seda kunni, ehk. Ma ootan, et mu õpilased ütleksid nii. Aga nende jaoks on ju
loomulik, et on hästi.

Ma olen saanud selle tänu ja kinnituse, et on õige, kõige
ootamatumal moel. Keegi pole mulle sõnu öelnud – see ongi ääretult kummaline.
See teadmine lihtsalt jõudis minuni kogemusega, mille andis meie vanim grupp
oma etendusega. Nad tegid oma asja nii nagu vähegi suutsid. Ja see etendus
läks südamesse, päriselt.

Tegelikult me ju ise ainult teame, mis on õige
või mis vale. Ehk ma olen nüüd valmis ka ise uskuma. Võib-olla minus alles ja
peidus olev artist oleks tahtnud seda tunnustust saada mõnel traditsioonilisel
moel. Aga minu sees elav õpetaja aitas mul märgata, et Käputäis
olemisi ongi minu tasu ja tänu ka. Ja ma olen sellele õpetajale nii tänulik.

Sebastiano

The Time Between lavastaja, autor, kunstnik Sebastiano Toma, tegelikult ootan teda juba pikisilmi. Sebastiano on itaalia päritolu Saksa näitleja ja lavastaja, resideerudes Hamburgis. Väga sümpaatne inimene, keda ka tema artistid väga armastavad.

Kahju on, et ma ei saanud vaatama minna sel aastal valminud Tiger Lillies Freak showd, see oli maikuus Helsingis. Lugesin, et see sai väga hea reference. Igatahes olen ma vaadanud Balagani, isegi mitu korda Balaganis kasutab ta omajoonistatud slaide sellisena, et see on osa kujundusest, kostüümidest, ja ka artistidest. Mõjub loomulikult ja samas filmilikult, natuke ajalooliselt. Tihti on olnud nii, et videopildi/slaidi kasutamine etenduses pole olnud põhjendatud või mõjub kõrvalisena, ebaolulisena, Sebastiano etendustes see nii ei ole. Oma artistid leiab ta tavaliselt festivalidelt, kus ta ise on žüriis. Näiteks Time Betweenis üles astuvad Marie ja Thomas, žonglöörid, kohtusid Tomaga esmakordselt SolyCirco festivalil Sylti saarel, kust nad said kohe etenduse Balagan casti. Sebastiano kasutab artiste tihti sellistena nagu nad on, ta ei kujunda neid ümber, ei pane uude kostüümi. Mulle meeldib see loomulikkus ja rõõm, mis on nendes etendustes. Ja muidugi muusika. Mark Chaet on võrratu helilooja ja viiulimängija. Oma bändiga Trio Bravo saadavad nad etendust live, ja see annab kahtlemata lisaväärtuse.

Siin pildil, tehtud täpselt aasta tagasi, on FF grupp Hamburgis, ühe pommipunkri ees koos Sebastianoga.

sõbrad, tuttavad, tsirkus

Mitu aastat sepitsetud festival on ukse ees, 5 päeva jäänud. Mul on hästi hea meel mõelda kõig nende kiftide isiksuste peale, kellega mul on võimalus festivalil kohtuda. Folie ja minu isiklik väga hea sõber Lionel tuleb siia koos Lahti tsirkusekooli 2. kursusega. Lionel Lejeune, prantslane, on kahtlemata parim Soome akrobaatikatreener, aga minu jaoks Euroopa ja miks mitte ka maailma parim.  Kui paljud meist siis ikka tunnevad mõnd treenerit, kes võib ühesuguse elegantsiga näidata ette piruettsalto, hularõngaga manipuleerida või passida vähemalt 6-ga. Ja siis veel banquine, dieterboard, diabolo ja kangas – mida soovite, voila!

Lahti tsirkusekool(Salpaus koolituskeskus) koolitab professionaalseid tsirkuseartiste, õppeaeg 3 aastat. Konkurss on väga suur ja ülikarm. Ühel aastal me osalesime selles konkursis, katsed kestsid 2 päeva, alates Cooperi testiga ja lõppedes sinu isiksusele grupi seisukohast hinnangu andmisega. Paari päeva sisse jäävad teater, žongleerimine, jõud, painduvus, oma etteaste, loomingulisus, tants, akrohüpped ja grupitöö. Ühesõnaga, tahtsin märkida, et kooli sisseastumiskatsete kord Soomes muutus 2 aastat tagasi tsentraalseks, ning juhtus nii, et Lahti kooli pääsesid pigem need, kel olid ette näidata paremad tunnistused. Üks väga talendikas tüdruk jäi ukse taha ja võeti vahetult pärast Lahti katseid vastu Fratellini tsirkusekooli, muidugi sai ta sisse ka Chaloni… võib arvata, mida mõtlesid Lionel, Kazimir ja Petri uuest süsteemist. Ajapikku on selgunud, et osaliselt võib ka tsirkuses selline süsteem sobida, kuna tsirkuseõpegi pole ju midagi muud kui enesedistsipliin, reeglitest kinni pidamine ja õppeprogrammi täitmine. On osutunud, et targemad lapsed on töökamad, korralikumad, koostööaltimad. Samuti  on selge, et ega seda suurt ja rasket tööd ilma pühendumuseta ära ei tee.

Lahti tsirkusekooli veavad poola päritolu inglane Kazimir Kolesnik, argentiina verd soomlane Petri Heikkilä ja prantslasest Lionel Lejeune. Niisugune tandem on saavutamas väga hea tsirkusekooli mainet, kool, millel on oma nägu ja üdini pühendunud oma eesmärgis kompromissitud juhid. Muide, õpe on tasuta, seda tänu Soome riigi hariduspoliitikale.

See 2. kursuse grupp on ka igatahes täis andekaid säravaid tarku noori isiksusi. Nende etendus Resilience on ehitatud Lioneli ideele, tulemus on kogu grupi pikaajalise panuse vili – absoluutselt vaatamist väärt. Peale etenduse nägemist Helsinki uue tsirkuse festivalil kuulsin inimesi meie ümber lausumas sõnu erakordne ja suurepärane, minu kõrvalistuja teatas aga lühidalt:” Ja see on kõigest 2. kursus! Mida nad siis veel lõputööks teevad?”

Resilience tähendab protsessi, mille vältel positiivselt muutub inimese võime koopereeruda stressiga. Lahti etenduse 20 noort artisti on väga veenvad, usun, et teema on hästi sobiv noortele inimestele meie ühiskonnas. Iga artist on välja pakkunud oma idee teema lahkamiseks ja ma tooksin eraldi esile mulle mällu sööbinud kättelseisja ja hiina masti artisti. Ei pea mõtlema, et räägitakse hämarast psühholoogiast ja tore ei olegi. Resilience`s on hulgi õhuakrobaate, swing-trapeze, zonglöörid, köieltantsija, rohkesti eri- ja tekstieffekte – meisterlikkust igas mõttes. Tähtis on see, et ühed noored inimesed on läinud süvitsi ja toonud lavale sellise olulise etenduse. Tähtis on see, kuidas tsirkusemeisterlikkus on rakendatud etenduskunsti vankri ette.

France, La Seyne sur Mer

 Sain oma prantsuse keele õppimise harrastust proovile panna külastades uue tsirkuse festvali La Seyne sur Mer`is Vahemere ääres. Nojah, aasta vist kulub veel, et saaks normaalselt rääkida tsirkusekunstist.

Seyne sattumine ei saa kuidagi olla juhuslik – ma lendasin mitu korda, sõitsin bussiga, rongiga, autoga ja kohapeal muidugi ikka laevaga. Selles pisikeses Vahemereäärses linnakeses toimub juba 12 aastat uue tsirkuse festival Janvier dans les Ètoiles, mida edukalt veab Thierry Dion. Festival on tõesti välja teeninud oma koha selles linnas, Prantsusmaal ja Euroopas. Loomulikult uurisin ka festivali nime päritolu kohta ja ennäe, oligi nii, et alguses toimus ta alati jaanuaris, aga hiljem, kui festi hakati rohkem toetama, hakkas see toimuma natuke turunduslikult sobivamal aastaajal kui jaanuar, leides sel aastal aset  25. veebr-13. märts.

Etendused, mida õnnestus näha, kuulusid täiesti skaala erinevatesse otstesse.  Produktsioon Cirque Mandinguelt Gineast oli põrkav, hüplev, veiderdav, natuke vast minu jaoks liigagi groteskne. Oli näha, et mustad mehed ei kasutanud põõsatehnikat vaid esitasid väga ilusaid hüppeid. Ehitati püramiide, lihtsalt vahe igasuguste teiste püramiididega on, et musta mandri mehed eelistavad üles minna hüppega, näiteks karata paarilise õlgadele, kui võib nii väljenduda. Aga see ongi omane Aafrika tsirkusele. Üks mees liikus ainult saltotades, teised ikka kõndisid ka vahepeal. Üks teine :) mees suutis viia oma õlad liigesest välja ja kui alguses tundus see õõvastav, siis juba varsti vaatasime me 500-kesi lihtsalt imestades, milliseks kehaväänamiseks mees võimeline on. Ilmselt tegi ta seda kõike etenduse jooksul piisavalt palju. Nojah, võib-olla oli see mingis mõttes parem, kui Soleil viimane etendus Tòtem, oma eheduses, maaläheduses ja naiivsuses.

Teine, etendus Corde kompaniilt Toron Blues aga oli oma sünges vägivaldsuses täielik vastand esimesele. Kaks noort naist tegelesid laval kire-, sõltuvuse ja surma teemadega. Konseptuaalse etenduse esimese poole veetsid artistid vertikaalsel köiel ütleksin, et tantsides. Lisaks sellele, et köie osa oli lihtsalt imeilus võib ka veel imetleda vastupidavust hoidmaks 25 min järjest õhus nii ennast kui partnerit. Partnerite rollid olid võrdsed, mõlemad suurepärased akrobaadid, “ülemised ja alumised” ning kindlasti ka loojad, sest sellist koreograafiat sisse osta pole võimalik. Etendus ei olnud minumeelest küll täiuslik oma kompositsiooni poolest ja tundub, et tüdrukud läksid liiale tantsu, laulu ja alastusega või selle kõige suhtega või vast on omamoodi põhjuseks nende nooruski. Kuid, mulle väga-väga meeldis, sest nii põnev on minna sügavuti kaasa ja ka hommikul veel kogetu peale mõelda.

Kolmandast pidin paraku ilma jääma, sest tõusis torm ja etendused jäid igaks juhuks ära. Kompanii Maboul Distorsion etendust õnnestus nüüd vaadata videos – vahva, originaalne füüsilise teatri etendus täis tsirkust. Kõik, mida saab pappkastidest välja mõelda on vast ära tehtud, äge.

Prantsusmaa-reisi saatsid mõnusad kohtumised tsirkuseinimestega, hea toit ja kohutav ilm, aga mis sest ilmast, peaasi, et tsirkus ja seltskond sobib, kas pole mitte nii. Hinna sees anti kaasa korralik annus indu oma tsirkusefestivali korraldamiseks.

Ümmargune laud

Eesti tsirkus on põrandaalune tibatillukese huvigrupi veider harrastus, eks ole.  Täna toimub Kultuuriministeeriumis teine tsirkuse ümarlaud… selle eesmärgid on mulle paraku segased. Kui me ei kavatsegi liikuda arengukava koostamise suunas, siis mida me üldse arutame? Mida ühist võiks meil olla Lauri Viiknaga?

Olen ka ise oma vaateid Eesti tsirkusele korrigeerinud. Rabeleda professionaalide eest riiklikus plaanis – see on ikka liiga väikest kandepinda omav. Ma tahan väga, et need noored inimesed, kes on 10 või isegi rohkem aastat tsirkusele pühendunud, ei kaoks ära kuhugi teistesse sfääridesse, see on hästi tähtis, et nad püsiksid tsirkuses kasvõi ühe jalaga.

Järgmisel hetkel olen ma fakti ees, et kui ma tahan alustada väga vahvat ja vajalikku sotsiaalse tsirkuse projekti Lasnamäel, siis tegelikult puudub mul selleks ressurss – inimesi pole. Ei saa ju üksi kõike ära teha. Meil on vaja leida mõttekaaslaseid, kellele niisugune asi tõesti korda läheks. Ja siis me saame neid ka koolitada. Realistlik oleks alustada Tsirkuse Info Keskusest, millest ka Kajaga juttu oli. See oleks miski, mida ma tahaks ja ehk ka oskaks teha. Ilmselt ma enamal või vähemal määral teengi midagi sellist iga päev. Ja kui leiduks veel keegi, kes tahaks niisuguseid asju teha, oleks veelgi parem.

-         festivali korraldamine või/ja etenduste vahendamine

-         sotsiaalse tsirkuse projekti algatamine ja korraldamine

-         professionaalse tsirkusehariduse vahendamine

-         produtseerimine või sellele toetuse leidmine

-         täiskasvanute tsirkuse projekti väljatöötamine

Kuidas küll anda inimestele teada, et tsirkus on multidistsipliinina vajalik ja kasulik meie ühiskonnas, meie kultuuripildis, meie haridusele? Et žongleerimine on nii arendav tegevus, kui üldse saab olla. Et trampoliinihüpped omavad positiivset mõju mõtteteravusele. Et elementaarne painduvus on kvaliteetsemaks eluks oluline. Ja et tsirkus on lihtsalt lahe. Vahva on nii vaadata kui ka ise vehkida.